1) Nii, olen juba 18 aastane 3 kuud, 2 nädalat 3 päeva, 17 tundi, 53 minutit ja 15 sekundit vana. (pärsi vana, või miss)
2)sain load 7.jaanuaril ;)
3) õppisin ainult 2 A4 teatriajaloolise sisuga teksti 3 tunniga pähe :) (ja mis peaks püsima kuni suve alguseni peas) :D
4) leidsin uusi tuttavaid(kui Pärnus uut aastat vastu võtsin: Kalle, Krissu ja Anniga)
5)minu sõbrad/tuttavad jõudsid vahepeal vanaduse ikka 18(Liisu, Henry, Reijo, Hendrik D. , Keiju ja homme saab Teele)
6)natuke oskan juba vene keelset laulu(mida õpin vene lauluvõistluse jaoks)---ainult kahe 10 pärast ;D
7) lugesin Balzac' "Isa Goriot" (algusest 33 ja lõpust 33 lehekülge) :D + kaks kokkuvõtet ;)
8)noo, uurimustöö koha pealt pole midagi eriti muutunud(küsitluste lehed on valmis, aga kuidas küsimisega jääb:D, do not know.
muidu on üldiselt hästi :D
nii ja kuna ma peaks veel enne välja logismist oma postitusse midagi kirjutama, et tasa teha aega(mis tegelikult pole võimalik) kirjutangi ma siia ühe loo, mille ma kunagi välja mõtlesin, natuke on siin tõtt, ja natuke palju on siin valet. :)
NB! see on veel poolik:) ja sellest võib saada isegi lühike järjejutt!
Pühendatud: Bella-dele ja Bello-dele in Italy
***
Seda lugu poleks juhtunudki, kui keegi tundmatu poleks viina leiutanud.
Neljapäev, 15.september. Kool on juba alanud. Vihma valab nagu oavarrest. Käimas on teine tund ning juba ma tahan siit ära. Õpetaja, keda me Maltsaks kutsume jutustab ainult oma teoreemidest, ilma, et teda huvitaks, kas õpilased teda üldse kuulavad.
Vaatan aknast välja ja viin end tagasi suvesse. Nii tahaks tagasi Itaaliasse, jah, Itaaliasse. Suve lõpus käisime koos sõbrannadega: Kadi ja Heleniga, lihtsalt suve nautimas. Otsisime endale kohapeal töö, milleks osutus virsikute ja viinamarjade korjamine veinifarmis. Töö oli raske, aga need kolm mõusat kuud olid ideaalsed. Oii, kuidas tahaks tagasi. Ja need inimesed, küll itaalased on sõbralikud.
Ja enne veel, kui jõuan sügavamalt mälestustesse vajuda, kuulen oma nime.
Pööran pea klassi poole ning minu pilk kohtub õp. Maltsa omaga.
-"Noh!" sõnab tema. "Kas sa üldse kuulasid, mida ma siin juba 20 minutit seletanud olen??!!"
Enne veel, kui jõuan vastat, hakkab ta edasi jutustama. Kuid seekord on ta oma jutuga kuskile teoreemide tõestamiseni jõudnud.
Võtan hariliku ning kritseldan vihiku äärele.
Oii, kuidas tahaks siit ära!!
Jess, algab viimane tund: ajalugu. Minu lemmik. Või vähemalt põhikooliajal oli. Nüüd ei teagi, kas enam niiiiiii väga meeldibki. Tunni teemaks on Uus aeg Euroopas. Vot see oleks teema, mida mina vabatahtlikult ei õpiks, aga siiski, miski ajaloo tunnis lihtsalt haarab mind enda küüsi ning ma olen 110% õpetaja jutuga kaasas.
Vihm on ärele jäänud ning ainult 36 päeva on minu sünnipäevani.
36 päeva ja ma saan 18. Ma pole kunagi 18 tahtnud saada, aga nüüd näib see ainukese väljapääsuna. Ma isegi pole mõelnud kus, kuidas, kellega oma sünnipäeva pean.
Kell kelises ja ma olen pääsenud. Hmm, kõigest 17 tundi, sest siis on jälle hommik, ninbg kool ootab õpilasi, kes vajavad harimist.
Astun just kooli uksest välja, kui kuulen oma nime.
"Anna! Anna!"
Vaatan tagasi ning näe oma korteri kaaslasi: Betit ja Laurat. Ootan neid, sest siis saame koos jalutada.
Beti lõpetab sellel aastal 12.klassi ja plaanib edasi minna jumestuskunstnike kooli. Saime tuttavaks võrkpalli trennis. Kehalt väga sportlik ja kasvult pikk. Tal on heledad õlgadeni juuksed, natuke takused, sest sirgendab neid koguaeg. Kannab ka pikendusi, kui on viitsimist(tavaliselt ikka on). Ilusad pruunid silmad, ning väike suu. Käib riides, nagu endamus firmatibisid. Domineerivateks värvideks on: roosa, valge ja hele sinine. iseloomult on ta üpris talutav. Esmapilgul jääb temast võib-olla üli beibe mulje, aga tegelikult on ta väga outgoing-u tüüpi inimene. Võiks arvata, et temaga saab ainult meigist ning moest rääkida, kuid ta ei ole nii loll kui paistab.
Laura on natuke teistmasti tšikk. Paraleel klassiõde mul. Käib 11C-s. Tema pikad pruunid lokkis juuksed on kui merekuningannal, mille hooldamisega näeb ta jubedalt vaeva. Mitte midagi ütlevad hallikad-pruunid silmad, kõrvad, mis jäävad oma väiksuse poolest silma ning peenike nina. Ilusad lopsakd huuled, mida Laura igal vahetunnil niisutab. Tema riietumine on pigem hip' likku stiili. Lohvad pluusid, ning värvilised ketšid on just see, mis poistele tema juures meeldib. Tema väimus sobib igatahes kokku tema isiksusega. Lõbus, ning natuke kaval. Kõrvalt vaatajale jääb tihti temast mulje, et tegemist on üli andeka ja targa tüdrukuga. Laura on parim inimene, kellega maailma asju arutada. On see sis poliitika, teater, kunst või ajalugu.
Kui jõudsime korterisse, mis on 10.minuti tee kooli juurest, võtan kooliasjad kohe lahti ning hakkan kodutöid tegema. Ma pole veel esimet ülessanet matemaatikast lahendanud, kui juba heliseb telefon. Kaarel helistab. Miks ma ei imesta. Ta helistab alati pärast kooli. Panen kõne ära, sest ma üritan õppida.
5.minuti pärast heliseb telefon uuesti, kuid seekord ta ei helista. Saatis sõnumi:
Õpid? Palun tule pooleks tunniks välja!
Mul on sulle ÜLLATUS! :D
Kaarel
Noo, mis mõttes, mulle ei meeldi üllatused. Varem ma mõtlesin oma peas 101 varianti, kui toredad, või kui huvitavad üllatused võivad olla, aga alati on üllatuse tase alla lati.
Saada vastu:
Jah, õin! Homme matast tunnikas. Olgu, pooleks tunniks,
aga ma helistan sulle poole 9 ajal.
Anna
Kui matemaatikast teoreemid selgeks tehtud, on kell pool 8. Praen kartuleid ning kalapulki ning joon vanaema mahlast tehtud morssi peale.
On reede 16.september. Eile, jäin enne poolt üheksa magama ning ei kuulknud telefoni helisemist. Oli kolm vastamata kõnet.
Mulle ei meeldi reeded, sest siis ootab mind pärast kooli töö. Töötan Iiri pubis, mis suvega kogus üpris hästi kuulsust. Olin Itaalias, kui pubis leidis aset naljakas intsident:
Üks tüdruk olevat vetsu magama jäänud ning pubit hakati sulgema. Ja nii ei jäänudki muud üle, kui vetsu uks maga murda. Hiljem tuli välja, et see tüdruk oli mu endine klassiõde Brigitta. Kui seda nalja meelde tuletada, saab ikka korralikult naerda.
Taavi, pubi omanik rääkis, et see oli parim õhtu pubis. Käive oli super.
Aga nüüd, sügiseks, on pubi tühjemaks jäänud. Juu vist jookide hinnad on liiga kalliks inimestele, kes siin varem möllutasid. Aga reede õhtuti võib leida Iiri pubist mõne üksiku hinge, kes on oma teist poolt nukralt oota jäänud. Või mõni eriti napsi sõber, näiteks Aadu, kes kuidagi ei leia öösel, pubi sulgemise ajal koduteed ülesse. Igatahes rahavas, kes siin käib, kui üldse käib, on kirju.
Kell on 14.35 , lõppes just Briti ajalugu, mis oli ka viimane tund. See päev möödus nii venides, et mul oli tunne, et see ei saagi läbi. Keemia oli eirit masendav. Noo, kuidas ma peaks nendest alkaanidest ja alküülidest aru saama, kui õpetaja on terve tunni vait ning kuulda on ainult kriidi hõõrumist vastu tahvlit ning õpilaste nohisemist omaette.
Igatahes, nüüd ruttu koju, sest enne tööleminekut peab sööma ning dušši alt läbi käima. Kui söödud,dušši all käidud, riided vahetatud, töö meik tehtud, vaatan telefoni pealt kella, mis näitab pool kuus ning kahte vastamata kõnet. Kaarel.
Oleme Kaareliga juba väga head sõbrad olnud põhikoolist saati. Olime mingi aeg isegi pinginaabrid.
Kaarel on väga julge ning tart poiss. Tema lühike pruunikas poisi soeng ja tume rohekad-hallid juuksed annavad talle tõelise naistemagneti välimuse. Riietumis stiilis jäävad poisid talle alla. Ta lihtsalt oskab ennast riietada. Samas ei ole tema väimus kunagi ülepakutud.
Peale põhikooli lõppu, suvel, olime me eriti palju ninapidi koos. Sai käidud, Soomes ühel tripil, pidudel, NOTAFE-l ja Summerjam' l. NOTAFE ajal tahtis ta minuga käima hakta, aga mulle meeldib see, mis meil on: sõprus!
Igatahes, helistan Kaarelile tagasi ning hakkan kesklinna poole kõndima. Võru on ikka nii väike, et halb hakkab. Samas on siin mõnus kodune tunne, võib-olla isegi liiga kodune.
Telefonis leppisin Kaareliga kokku, et saame pubi juures kokku. Deem, vihma hakkas ladinal sadama ja mina unustasin vihmavarju koju,nagu tavaliselt. Sellistel hetkede ei tundugi Võru niiiii väike.
Jess, olen läbi märg, ning 15.minuti pärast algab minu vahetus. Küll mulle meeldib ikka sügis.
Kolm viimast sammu pubini võtan juba väledamalt. Seal Kaarel ongi, läbimärg nagu minagi. Küsimuse peale, miks sa eile ei helistanud, vastan, et unustasin, sest jäin magama ning ei kuulnud, kui helistasid.
Ta varjab midagi seljataga. Hmm, mis see on. Õige, ÜLLATUS. Kuigi ma olen talle öelnud, päris mitu korda, mida ma üllatustest arvan, teeb ta neid ikkagi.
Järsku ta kallistab mind ning annab mulle siis kandilise paki. Küsimuse peale, et mis siin sees on, vastab ta ülihasardis olles: "Tee lahti!"
Avan rahulikult, mitte mingisuguste lootustega paki ning mida ma näen: vaas. Vesipiibuvaas. Ausalt, parim üllatus, mis mulle seni on tehtud. Naeran, sest mulle tuli just meelde, kuidas ma oma vanavesipiibuvaasi ära lõhkusin.
Kallistan Kaarelit ning lausun: "Esimene üllatus, mis ületas lati." Võib-olla selle pärast, et ma seegord latti ei sednudki.
Kuid siis küsin, et miks tema selle ostis, ma olen ju raha kõrvale pannud. Nooh, praegu veel puudu oleks jäänud, aga mitte enam palju.
Kaarel sõnab lühidalt ning mitte midagi ütlevalt: "Tahtsin. Ja nüüd saame jälle kamba kokku ajada ning vesikaõhtuid teha, või mis?!"
Mina: "Jah, nendest vesikaõhtustest ma puudust tundsingi."
Naeran, ning seletan siis kiirustades, et pean sättima minema, kuna 5. minuti pärasti algab minu vahetus.
...
Kui mul AEGA, IDEID ning VIITSIMIST on, kirjutan edasi. :D
(aa.. muide, sorry kirjavigade pärast, küll ma need kah kunagi ära parandan) :D
Varsti näeb. Ma üritan nüüd tihedamini siia sattuda :D
