IDLE

kle, jube halb oli täna olla. See on see, kui mälestada keset nädalat Estonia laevahukku (1994. 28 sept) Sai lollusi tehutud, mida juba kahetsen. Inimesed saavad haiget, aga elu läheb edasi.
aga õnneks kooli ei pidanud minema. Käisin ainultKubjal krossijoksul. KUS SURIN. oma jooksus viimaseks ei jäänud ja üldiselt olin tüdrukute juniori ja seeniori arvestuses 32.



kaks nädalat tagasi valdas mind selline emotsioon---->

OOtus tapab

Kõige õudsam, hirmasam ja vastikum on: TEADMATUS.
See teadmatus sööb mind aeglaselt ja muudab mind
üha masendunuks ja endasse tõmbunuks.
Tahaks nutta, aga pisaraid ei tule.
Tuleks tegutseda aga mõistuse impulsid
ei jõua jäsemetsse.
Istun toolil nagu tuim surnud kala.
Peas leian lahendusi situatsioonile:
Mis siis, kui...
Seda lauset ei hakka ma isegi lõpuni mõtlema.
See oleks sama hea, kui oma saatusele allakirjutamine.
Mida teha?
Oodata ning loota, et kõk läheb veel nii, nagu tahan.
Või tegutseda ja näha vaeva, et kõik oleks
hästi.
Ma Ootan!

by:Kinna

Aga nüüd ruttu tuttu(juttu?nuttu? lukku?hukku?nukku?) ;D